Kes tahab lennata, valib ka kõrguse.

Kes tahab lennata, see valib ka kõrguse.

Juba väiksena rääkisid meie emad, isad, vanaemad ja vanaisad, et linnud lendavad talveks soojale maale ja suvel jälle tagasi põhja poole tulevad. Selle peale pole me aga kunagi mõelnud, et tegelikult lendlevad tiivulised erinevatel kõrgustel.

Ka inimesed suudavad lennata. Mitte küll otseses mõttes, aga oma mõtetes. Kõrgel, pilvede kohal suudavad viibida vaid need inimesed, kes on väga targad, intelligentsed ja temperamentsed. Seal üleval pool puhuvad tugevamad tuuled. Inimesed, kes ei ole nii kindla sihiga, kui need, kes seal üleval püsida suudavad, puhutakse sealt nii kiiresti minema, et nad ei leia sealt pimedast tuulisest kohast enam kuidagi väljapääsu, või nagu minu bioloogia õpetaja Aivo Sildnik armastab öelda „kohta päikese all“.

Ma arvan, et see nn „kõrgel lendamine“ on kinni mõtlemises. Kui sa endale sisestad, et sa ei ole võimeline kõrgel lendama ja sa tahadki kahe jalaga maa peal olla, siis on ilmselge, et see asi ka nii on. Sul peab olema julgust olla julge. Eestis ja ka mujal maailmas on palju inimesi, kes teevad töid, mis on neile vastukarva, või õpivad mõnes koolis sellist eriala, mis neile tegelikult üldse ei meeldi.See tulebki sellest, et nad pole julgenud elus võtta riske, et teha seda, mis neile meeldib.

Paljude unistused on allasurutud tänu ühiskonna survele. Meilt on võetud taevas, kus me saaks lennata nii kõrgel, kui me sooviks ja vastu antud mingisugune ühiskond, mis näeb välja kui labürint, kus on sadade koridoride vahel vaid üks väike pragu, kust pääseda. Kõrgel lendamiseks oleks vaja ka õiget sihti. Näiteks kui lindudel oleks suvaline siht, kuhu lennata, võiksid nad lõuna asemel hoopis põhja poole suunduda ja see ei lõppeks nende jaoks eriti hästi. Sama moodi on ka inimestega. Kui inimesel on siht vale, võib juhtuda, et ta käib oma äride või õpingutega nii põhja, et sellest supist välja tulemine oleks praktiliselt võimatu. Inimene, kellel on siht paigas, püüdlebki selle poole ja kui ta sinna lõpuks jõuab, siis sealt kukkumine oleks võimalik vaid juhul, kui inimesel oleks elust ikka väga suva.

Me kõik unistame heast elust. Enamus noorte inimeste ettekujutus heast elust on see, et sul on raha kui putru ja ohtralt naisi või eraldi tuba kingade jaoks. Mõnesmõttes võib see olla õige, aga paljud meist siis tegelikult selleni jõuavad? Mitte eriti paljud. Nad rabavad kuni oma pensionini tööd, mis neile tegelikult üldse ei meeldi ja kui nad ükskord siis oma suuremad summad kätte saavad, avastavad, et nad on juba üle 60 aasta vanad ja neil pole sellega enam midagi peale hakata. Kas seda siis saab kutsuda heaks eluks? Mina eeldan, et mitte. Hea elu on siis, kui sa saad lennata kõrgel, kui vaba lind, kellel on olemas küll siht, aga ta ei pea lendama sinna otse, vaid võib teha ka kõrvalepõikeid.

Igale inimesele on antud tiivad, et lennata, mitte nende tiibadega maapealset inglit mängida. See tähendab seda, et meil kõigil on millegi peale annet, aga kui me seda ära ei kasuta, siis ei ole me ka valmis lendamiseks. Nii palju kui on sel hiiglasuurel planeedil inimesi, on ka erinevaid mõttelende. Me kõik oleme väärtustatud isiksused, me teeme igapäevaseid otsuseid ning unistame. Julgege mõelda teistmoodi ja oma arvamus välja öelda. Julgege küsida, otsustada ja sekkuda. Julgege olla teie ise. Julgege mõelda suuremalt vältimaks ühiskonna musta toru.