Esimeseks eestluse elujõu allikaks on meie endi esivanemad, kes aastatel 1940-1941, mil Eesti esimest korda Nõukogude Liitu sattus, tegid kõik, et Eesti jälle vabariik oleks. Seda nn „lõbu“ aga kauaks ei jätkunud ja 1944. aastal oli Eesti jälle ENSV. Meie vanavanemad ja vanavanaisad tegid kõik, et meist saaks taaskord vaba rahvas vabal maal. Me olime venelaste võimu all pea 46 aastat, enne kui Eesti taaskord 1991 aastal Ülemnõukogu otsusel Vabaduse väljakul 20. augustil kell 23.03 taas iseseisvaks kuulutati. Eelnimetatud sündmus sai tõeks ainult tänu eestlaste ühtsusele ja suurele südamele. 1980. aastate keskel algatas Mihhail Gorbatšov NSV Liidus uuenduspoliitika - perestroika, mis saavutas Eestis oma haripunkti 1987. aastal ning kasvas 1988. aastal üle iseorganiseerunud laulvaks revolutsiooniks.Tähelepanuväärsel viisil algasid umbkaudu samal ajal analoogsed ühiskondlikud protsessid ka paljudes teistes Nõukogude Liidu liiduvabariikides. Mälestus laulevast revolutsioonist peaks olema iga eestlase mõtetes, unenägudes. Ükskõik kui patriootlik sa oled, nende aastate kohta, mil see asi toimus, peaks nii mõndagi teadma. Eestlaste iseseisvumisest on loodud isegi film pealkirjaga „The Singing Revolution“ (Laulev revolutsioon), kus on tsitaat „A Single Nation. A Million Voices. The Fall of an Empire“ ehk siis „Üks riik. Miljon häält. Impeeriumi langemine“. Eestlased olid kui üks mees ja hoidsid kokku. Kui üle 20 000 inimese kätest kinni hoides kõik ühte ja sama laulu laulavad, ei ole nende vaikima sundimine lihtsalt võimalik. See oligi üks põhjustest, miks eestlased oma kauaihatud iseseisvuse taas tagasi said.
Teiseks ja kindlasti ka üheks põhiliseks eestluse plussideks on öö laulupeod. Need üritused on lihtsalt kirjeldamatult nauditavad. Üli suur hulk inimesi laulab erinevaid isamaalisi laule, mida on lauldud juba mitukümmend aastat. Esimesed öölaulupeod leidsid aset 1988. aasta juunis, mil Tallinna vanalinnapäevad ajal kõndisid noorte massid üksikute sini-must-valgete lippudega Raekoja platsilt Tallinna lauluväljakule. Seal korraldasid erinevad ansambleid rock-kontserteid. 11. septembri päeval kogunes Tallinna Lauluväljakule umbes 300 000 inimest üle kogu Eesti esitama poliitilisi nõudmisi ja kuulama isamaalisi laule üritusel nimega "Eestimaa Laul", kus Trivimi Velliste nõudis oma kõnes esmakordselt avalikult Eesti iseseisvuse taastamist. See oligi asi, mis andis eestlastele rohkem julgust võidelda meie metsade ja veekogude eest. Öölaulupeod on jätkunud ka tänapäeval ja viimane öine laulupidu oli 2008 aastal, kus oli kohal ligi sada tuhat inimest. Sellised isamaalised üritused, mis kutsuvad kokku pea ühe kümnendiku eesti rahvastikust näitab suuresti meie patriootlikust ja ka seda, et me naudime eestlaseks olemist. Kahjuks ma ise sellele erakordsele peole ei jõudnud ja ma kahetsen, et ma sinna ei läinud. Ma olen mitmeid kordi internetist videosi vaadanud ja isegi siis tuleb kananahk ihule. See tunne, mis koos 100 000 teise eestlasega koos lauldes tekib on lihtsalt kirjeldamatu.
Kindlasti ei saa mainimata jätta pea 620 km pikkust Balti ketti, mis algas Tallinnast ja lõpes Vilniuses. See ei koosnenud aga ainult eestlastest, vaid ka lätlastest ja leedulastest. Siit kohalt aga järeldus, et eestlased ei olnud ainult omakasupüüdlikud. Eestlase kohta käib vanasõna „nagu koer külale, nii küla koerale“. Eestlased olid sõbrad nendega, kes olid ka neile lojaalsed. Balti keti jaoks loodi isegi kolmekeelne laul, mis eesti keeles oli „Ärgake, Baltimaad!“. Järjekordselt oli kogu see inimeste jada kui üks, ja kõik laulsid ühte laulu, mis sest, et nad kuulusid eri rahvustesse.
„Eestlane olla on uhke ja hää“. Nii kõlasid Alo Mattiiseni laulu sõnad laulus „Eestlane olen ja eestlaseks jään“. Mina olen eestlane ja ma olen selle üle väga uhke. Eesti rahvas on küll väike rahvas, aga me oleme tugevad kui üks sammas, mida ei puhu pikali üksgi tuul ega õhi üksgi pomm.
